Lapsena paha, täiskasvanuna liiga tubli

Minu teekond ATH diagnoosini kolmekümnendates

Lapsena olin ma paha laps. Vähemalt sellise sildi sain õpetajatelt ja teistelt täiskasvanutelt. Rääkisin palju, olin impulsiivne, hakkasin vastu ja minu elus oli palju riskikäitumist. Ma ei olnud see vaikne ja tagasihoidlik tüdruk, kelle raskused kellelegi silma ei jäänud. Vastupidi. Minu käitumist märgati küll. Küsimus on pigem selles, mida selles nähti.

Kolmekümnendates eluaastates ATH diagnoosi saanuna olen hakanud sellele järjest rohkem mõtlema. Mitte sellepärast, et diagnoos seletaks ära kõik minu varasemad valikud või kogemused, vaid sellepärast, et nüüd oskan mõnda asja teise pilguga vaadata.

Sest sümptomid ei tekkinud mul täiskasvanuna. Need olid olemas juba ammu. Olin ka varem uuringutel käinud, kuid diagnoosini jõudsin alles hiljuti. Ja mingil hetkel selle kõige vahepeal sai pahast lapsest inimene, kes hakkas püüdma olla võimalikult tubli.

Kui lapse käitumisest saab tema iseloom

Olen oma erialases töös palju mõelnud sellele, kui kiiresti võib lapse käitumine muutuda täiskasvanute silmis tema iseloomuks. Laps ei ole enam keegi, kes käitub keeruliselt, vaid ta ongi keeruline. Ta ei räägi liiga palju, sest tal võib olla raske ennast pidurdada, vaid sellepärast, et ta ei oska käituda. Ta ei hakka vastu, sest tema käitumisel võivad olla põhjused, mida me ei mõista, vaid sellepärast, et ta on kasvatamatu.

Ja kui lapsele on juba kord selline silt külge pandud, võib see hakata mõjutama ka seda, kuidas tema järgmist käitumist tõlgendatakse.

ATH puhul on impulsiivsus, liigne rääkimine ja raskused oma käitumist pidurdada täiesti võimalikud sümptomid. Samas ei saa kõiki minu lapsepõlves tehtud valikuid, eriti riskikäitumist ja vastuhakku, üksnes ATH-ga põhjendada. Käitumine kujuneb alati erinevate kogemuste ja asjaolude koosmõjus.

Aga mind huvitab, kas keegi oleks osanud minu käitumises näha midagi enamat kui lihtsalt probleemi.

ATH-st rääkides kerkib paljudel endiselt silme ette poiss, kes ei püsi paigal ja segab tundi. Tüdrukute ja naiste ATH-d käsitlevas teaduskirjanduses on samas kirjeldatud, kuidas soolised ootused, sümptomite erinev avaldumine ja nende kompenseerimine võivad diagnoosini jõudmist edasi lükata.

Minu kogemus ei mahu aga päris hästi ka sellesse järjest tuttavamaks muutuvasse loosse tüdrukust, kes oli nii tubli ja vaikne, et keegi ei osanud midagi kahtlustada.

Mina ei olnud vaikne. Ja ometi ei jõudnud ma diagnoosini.

See paneb mõtlema, kas mõnikord pole probleem mitte selles, et lapse raskusi ei märgata, vaid selles, et neile antakse vale tähendus.

Soov oma patud maha pesta

Lapsepõlves kogesin ka tõrjutust. Teadmist, et sa ei kuulu päriselt teiste hulka ja et sinus on midagi, mis neile ei sobi.

Mingil hetkel täiskasvanueas hakkasin seda kompenseerima. Minu ellu tuli tugev saavutamisvajadus, soov teistele meeldida ja nende heakskiitu pälvida. See, mida inglise keeles nimetatakse people-pleasing’uks.

Tahtsin olla tubli. Justkui oleks mul olnud vaja oma varasemad patud maha pesta ja tõestada, et ma ei ole enam see paha laps, kelleks mind kunagi peeti.

Olen mõelnud, kui palju võivad teiste inimeste hinnangud mõjutada seda, mida me hiljem iseendalt ootame. Kui oled kogenud tõrjutust, võib heakskiit muutuda millekski palju olulisemaks kui lihtsalt meeldivaks tunnustuseks. Sellest võib saada viis kinnitada endale, et oled lõpuks piisavalt hea.

Ja siis ei pruugi enam olla kuigi lihtne eristada, mida sa päriselt ise tahad ja mida teed selleks, et teiste ootustele vastata.

Ma ei arva, et minu saavutusvajadust saaks taandada ainult lapsepõlves kogetud sildistamisele. Samuti ei ole teistele meeldida püüdmine iseenesest ATH sümptom. Kuid minu elus on need kogemused omavahel seotud.

Kõige vastuolulisem on ehk see, et kui lapsena jäi minu käitumine täiskasvanutele ette, siis hiljem võis just minu tublidus hakata varjama seda, millega ma tegelikult toime pidin tulema.

Sest hakkamasaamine ei tähenda alati seda, et inimesel on lihtne.

Kui hästi hakkamasaamine ei tähenda, et kõik on hästi

ATH-ga inimesed võivad aja jooksul välja kujundada erinevaid viise oma raskuste kompenseerimiseks. Mõni õpib oma elu väga täpselt korraldama, mõni pingutab teistega võrreldes rohkem ja mõni varjab oma raskusi nii hästi, et need ei pruugi enam väljapoole paista.

See ei tähenda, et inimene ei tuleks toime. Ta võibki saavutada palju, olla kohusetundlik ja vastutustundlik. Kuid välised tulemused ei näita alati, millist pingutust nende saavutamine nõuab.

Minu jaoks on see oluline, sest me kipume inimese abivajadust sageli hindama selle järgi, kuidas tal väliselt läheb. Kui ta õpib, töötab, saavutab ja saab oma eluga hakkama, siis kui tõsised tema raskused ikka olla saavad?

Aga ATH ei kao ära sellepärast, et inimene on õppinud hästi toime tulema.

Ma olin ka varem uuringutel käinud. See tähendab, et küsimused minu raskuste kohta olid tekkinud juba enne hiljutist diagnoosi. Ma ei oska öelda, miks ma toona diagnoosini ei jõudnud. Võib-olla olid põhjused hindamisprotsessis, sümptomite tõlgendamises või milleski muus.

Küll aga tundsin ma ise ATH oma kogemustes juba ammu ära.

Ja ühel hetkel sain sellele lõpuks kinnituse.

Ma teadsin. Aga nüüd sain kinnituse.

Kui ma kolmekümnendates eluaastates ATH diagnoosi sain, ei olnud see minu jaoks üllatus.

Ma teadsin seda.

Aga teadmine ja kinnituse saamine on kaks erinevat asja.

Ma nutsin. Vabanemisest.

Mitte sellepärast, et oleksin teada saanud midagi kohutavat, vaid sellepärast, et miski, mida olin endas juba ammu ära tundnud, sai lõpuks kinnituse.

ATH diagnoos ei muutnud ära minu lapsepõlve ega teinud olematuks kõiki neid kogemusi, mis olid mind vahepeal kujundanud. Aga see andis võimaluse oma varasemale elule teise pilguga tagasi vaadata. Mitte selleks, et kõike diagnoosiga seletada, vaid et mõista paremini üht osa iseendast.

Ja nüüd on mul võimalus hakata tundma õppima midagi, mida olen hakanud pidama korraga oma vaenlaseks ja oma superpower’iks.

Ma ei taha ATH-d romantiseerida. Sellega kaasnevad raskused on päris ja ma ei pea neid kõiki tugevusteks nimetama. Samal ajal ei taha ma näha ATH-d ainult probleemina, millest oleks vaja vabaneda.

See on osa minust, mille erinevaid külgi tahan nüüd paremini mõista. Nii neid, mis muudavad elu keerulisemaks, kui ka neid, milles näen enda jaoks midagi väärtuslikku.

Paha laps ei ole diagnoos

Oma kogemusele tagasi vaadates mõtlen paratamatult ka nendele lastele ja noortele, kellega oma töös kokku puutun.

Kui lihtne on märgata last, kes räägib liiga palju, hakkab vastu, käitub impulsiivselt või teeb valikuid, mida täiskasvanud heaks ei kiida. Ja kui palju keerulisem on mõnikord küsida, miks ta nii käitub.

See ei tähenda, et igale keerulisele käitumisele peaks leidma diagnoosi või et diagnoos vabastaks inimese vastutusest. Aga laps ei peaks kõigepealt tõestama, et ta väärib mõistmist.

Me räägime lastekaitses ja hariduses palju lapse märkamisest. Ometi ei ole märkamine üksnes see, et paneme tähele, mida laps teeb. Oluline on ka see, kuidas me tema käitumist tõlgendame ja kas oleme valmis oma esialgsetes hinnangutes kahtlema.

Sest kui lapsele öeldakse piisavalt kaua, et ta on paha, võib see hinnang temaga kaasa tulla ka siis, kui ta enam ammu samamoodi ei käitu.

Mina jõudsin ATH diagnoosini kolmekümnendates. Selleks ajaks olin jõudnud olla nii paha laps kui ka liiga tubli täiskasvanu.

Ja võib-olla on nüüd aeg õppida olema lihtsalt mina ise.

Ilma vajaduseta oma lapsepõlve patte pidevalt tublidusega maha pesta.