Minust pidi saama näitleja. Sai hoopis lastekaitsja.

Lapsena tahtsin saada näitlejaks või ajakirjanikuks. Lastekaitse ei kuulunud kohe kindlasti minu tulevikuplaanide hulka. Ma arvan, et toona ei olnud mul aimugi, mida see eriala endast kujutab.Praegu õpin aga Tallinna Ülikoolis lastekaitse magistriõppes. Kuidas ma siis siia jõudsin? Ega mul mingit väga sirgjoonelist lugu rääkida ei ole. Minu haridustee jäi ühel hetkel pooleli ja elus oli perioode, mil tulevikuplaanide tegemine tundus üsna teisejärguline.

Pärast kooli poolelijätmist tundsin end läbikukkununa. Hariduse omandamine oli justkui midagi, millega kõik teised hakkama said, aga mina mitte. Ja kuigi minu haridustee katkemise taga olid hoopis keerulisemad asjaolud kui lihtsalt vähene tahtmine või pingutamine, ei osanud ma tollal seda nii näha.

Kui elu oli jälle veidi rohkem paika loksunud, otsustasin gümnaasiumi ära lõpetada ja ülikooli minna. See tähendas minu jaoks ka võimalust jätkata millegagi, mille olin kunagi pooleli jätnud.

Aga mida õppida?

Sotsiaaltöö tundus mulle üsna loomuliku valikuna. Kas selle põhjuseks olid minu enda elukogemused või asjaolu, et ka minu ema oli selle valdkonnaga seotud, ei oska ma tänaseni päris täpselt öelda. Ilmselt mõlemad. Samas ei olnud mul mingit kindlat plaani, millises valdkonnas või kellega ma tulevikus töötada tahaksin.

Tagantjärele mõeldes oli see isegi hea, sest sotsiaaltöö on palju laiem valdkond, kui esmapilgul tunduda võib. Ja mina tahtsin üsna paljusid asju proovida.

Bakalaureuseõpingute ajal töötasin kolm aastat Sotsiaalkindlustusametis abivahendite valdkonnas. Lisaks tegelesin vabatahtliku tööga ning osalesin erinevates projektides ja algatustes. Nii puutusin kokku väga erinevate inimestega, sealhulgas erivajadustega inimeste, Ukraina sõja eest põgenenud inimeste ja kõrge riskikäitumisega noortega. Need kogemused olid üsna erinevad nii töö sisu kui ka inimeste vajaduste poolest. Samal ajal aitasid need mul paremini aru saada, milline töö mulle sobib ja millega sooviksin tulevikus põhjalikumalt tegeleda.

Ühel hetkel hakkasin märkama, et jõuan ikka ja jälle tagasi laste ja noortega seotud küsimuste juurde. Olin vabatahtlik Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumises, osalesin erinevates noortele suunatud ettevõtmistes ning ka ülikoolis pakkusid mulle järjest suuremat huvi laste ja peredega seotud ained. Ma ei mäleta, et oleksin ühel kindlal päeval otsustanud, et nüüd saab minust lastekaitsja. Pigem hakkas see mõte erinevate kogemuste kaudu vaikselt kujunema.

Praktika, mis pani rohkem küsima

Üks olulisemaid neist kogemustest oli minu praktika Sotsiaalkindlustusameti kinnise lasteasutuse teenuse juures. Kui seni olin lastekaitsega rohkem kokku puutunud õpingute ja erinevate noortele suunatud tegevuste kaudu, siis praktika andis võimaluse näha lähemalt ka süsteemi enda toimimist. Sain tutvuda teenuse korralduse, õiguslike aluste ja võrgustikutööga ning külastada üht kinnist lasteasutust, kus oli võimalus ka noortega suhelda. See praktika oli minu jaoks ühtaegu põnev ja mõtlemapanev. Ülikoolis võime ju rääkida sellest, kui oluline on erinevate spetsialistide koostöö või lapse vajadustest lähtumine. Päriselus ei ole nende põhimõtete rakendamine aga alati sugugi nii lihtne.

Mind pani mõtlema eelkõige see, kui paljudest erinevatest asjaoludest võib ühe lapse ja tema pere toetamine sõltuda. Mõnikord ei ole küsimus ainult selles, millist abi inimene vajab, vaid ka selles, kas vajalik teenus on olemas, kuidas erinevad osapooled omavahel koostööd teevad ning millised võimalused on perel üldse selle abini jõuda.

Ma ei taha jätta muljet, nagu oleksin ühe praktikaga kogu lastekaitsesüsteemi toimimisest aru saanud. Kaugeltki mitte. Aga sain piisavalt lähedalt näha, et tekiks soov sellest rohkem teada saada.

Miks just lastekaitse?

Bakalaureuseõpingute lõpuks olin üsna palju erinevaid valdkondi näinud ning saanud proovida nii praktilist tööd kui ka projektides ja vabatahtlikes algatustes osalemist. Üks asi oli selleks ajaks siiski selgeks saanud. Kõige rohkem huvitasid mind laste ja noortega seotud teemad ning eelkõige see, kuidas nende toetamine on korraldatud. Usun, et paljusid hilisemas elus tekkivaid raskusi on võimalik ennetada või vähemalt nende mõju vähendada, kui lapsele on õigel ajal olemas vajalik tugi. Nii juhtus ka minu endaga. Samas oli mul tekkinud järjest rohkem küsimusi selle kohta, kuidas seda tuge tegelikult pakkuda ning millised takistused võivad ette tulla.

Ma ei tahtnud piirduda ainult sellega, mida olin bakalaureuseõppes õppinud või praktikal näinud. Tahtsin rohkem teada, kuidas lastekaitses otsuseid tehakse, millest need lähtuvad ning kuidas olemasolevaid võimalusi saaks paremini kasutada või arendada. Seetõttu tundus lastekaitse magistriõpe mulle üsna loogilise jätkuna. Ja eks oma osa oli ka selles, et mida rohkem ma valdkonnaga kokku puutusin, seda rohkem tekkis küsimusi, millele mul veel vastuseid ei olnud.

Ja mis edasi?

Magistriõppes olen saanud nende küsimustega põhjalikumalt tegeleda. Samuti olen avastanud uusi vaatenurki teemadele, mille kohta arvasin end juba üht-teist teadvat. Praegu huvitavad mind eriti lapsepõlvesuhted ja -kogemused ning see, milliseid tähendusi inimesed neile hiljem annavad. Nende küsimustega on seotud ka minu magistritöö.

Vahepeal on elu toonud mind tagasi ka mõne varasema koostöö juurde. Näiteks asutas minu toonane praktikajuhendaja pärast Sotsiaalkindlustusametist lahkumist MTÜ, mille tegemistes ma nüüd ise kaasa löön. Praktika ajal ei osanud ma muidugi ette kujutada, et meie koostöö kunagi sellisel kujul jätkub.

Aga mis minust kevadel pärast magistriõpinguid saab?

Seda ma veel täpselt ei tea. Mind huvitab otsene töö laste ja noortega, aga ka teenuste arendamine ja uurimistöö. Võimalik, et õnnestub neid kuidagi ühendada. Võimalik, et avastan hoopis midagi, mille peale ma praegu veel tulla ei oska. Kui mõelda sellele, et kunagi tundsin end isegi gümnaasiumi poolelijätmise tõttu läbikukkununa, on päris kummaline nüüd magistriõppes olla. Mitte sellepärast, et magistrikraad muudaks inimese kuidagi edukamaks või väärtuslikumaks. Pigem sellepärast, et ma ei oleks toona ilmselt osanud sellist võimalust enda jaoks ette kujutada.

Näitlejat minust ei saanud. Vähemalt seni mitte. Ajakirjanikuks ma samuti ei õppinud, kuigi kirjutamise vastu ei ole ma huvi kaotanud.

Praegu aga tundub just see elu mida elan, mulle õige koht, kus olla.

Eks näis, mida ma kümne aasta pärast sellest kõigest arvan.